Retk koolimajas

Täna kirjutan sellest, milline minu kool välja näeb. Koolis õpib kokku umbes 300 õpilast (1 kuni 5 klass ja lasteaed).  Koolil on üks korrus, ühes tiivas on lasteaed ja suurem osa majast on kooli kasutuses. Kool algab kell 8.50 ja koju saab kell 15.30. Umbes lõuna paiku, pärast sööki toimub nö recess, mis on vaba tund õues. Tavaliselt mängime kooli väljakul palli. Kui mõni õpilane on koduse töö tegemata jätnud, siis teda õue ei lubata ja ta peab klassis selle järele tegema.

  

Selline on Mountainview kooli peasissekäik, kus hommikuti peatuvad koolibussid.

Koridorides on kõikjal käitumisreeglid. Bobcats on meie kooli tunnus, nii kutsutakse õpilasi.

Koolis on hästi palju rühmatööd. Siin on pilt klassi stendilt, kuhu meie rühm kirjutas ja joonistas need asjad, mida esimesed Ameerikasse ümberasujad vajasid oma reisil.

Meie klassis elavad puuris kaks hamstrit, kellele pakume iga päev süüa.

Pildid meie muusikaklassis. Kuna muusikas õpime mängima erinevaid instrumente, siis on muusikaklass täis kõiksuguseid pille.

 

Pildid raamatukogust. Sealt saab erinevaid filme või juturaamatuid koju laenutada. Alumisel pildil on lugemisring, kus õpetajad, vanemad või siis õpilased loevad väiksematele lastele ette raamatuid.

See pilt on tehtud arvutiklassis, seal õpime praegu tekstitöötlusprogramme ja Excelit.

Selline näeb välja meie kunstiklass. Kõik kunstitarbed on koolis olemas ja neid ei pea ise kaasa võtma.

 See on söökla, siin pakutakse sooja toitu kell 12.30. Igaüks peab oma lõuna eest maksma 1.70 päevas. Menüü saadetakse kuu alguses koju ja siis saad ise otsustada, kas soovid koolis süüa või võtad enda võileiva kaasa. Mulle tundub imelik see, et ka tunni ajal on lubatud söömine. Võid kodust mõne puuvilja või snäki kaasa võtta ja siis tunnis krõbistada nendega.

Võimlas on peamiselt sportmängud, kõige rohkem armastatakse siin korvpalli. Teisel kohal on Ameerika jalgpall, mis erineb meie jalgpallist. Tavalist jalgpalli (soccer) meie koolis üldse ei mängita.

Savannah reis

Neljapäeva hommikul sõitsime Savannahi. Savannah asub Georgias (osariik) ja on tuntud turistide külastuspaik, kuna seal on toimunud palju ajaloosündmusi ja ka ilm on väga kuum. Veebruaris ja kevadkuudel ongi kõige mõtekam Savannahis käia, kuna suvel oleks seal lihtsalt liiga palav. Algul sõitsime lennukiga Washington DC-se ja sealt edasi otse Savannahi. Kui me olime harjunud, et Morgantownis on umbes +5 kraadi, siis seal tervitas meid +25 kraadine kuumus, mis oli meile muidugi hea uudis. Sealt edasi otsisime üles meie hotelli, mis asus vanalinna ääres. Õhtul käisime jalutamas. Meie hotelli kõrval oli kohe jõgi, mida mööda sõitsid väga suured kaubalaevad. Nad kõik suundusid kas sadama või mere poole. Vanal ajal oli seda jõge kasutatud puuvilla vedamiseks. Jõe ääres oli tänav nimega River Street, mis oli arvatavasti üks kuulsamaid kohti Savannahis. Seal oli restorane ja poode ning kõik vaatega jõele. Näiteks oli seal 2 erinevat kommipoodi, kus tehti ise komme ja ka jäätisepood, kus oli üle 60 erineva jäätise valiku.
Laupäeval sõitsime Georgia pealinna Atlantasse, kus toimus väliseestlaste vabariigi aastapäeva pidu. Sinna oli kutsunud inimesi, kes olid seotud kuidagi Eestiga või kes olid Eestist pärit. Paljud inimesed enam ei osanud eesti keelt aga olid ikkagi aastapäeva tähistamas. Seal lauldi Eesti hümni, söögiks pakuti erinevaid Eesti toite nagu näiteks verivorste ja musta leiba. Pidu osutus väga toredaks ja see toimus Eesti aukonsuli väga ilusas kodus.
Pühapäeval pidime koju tagasi Morgantowni minema. Algul sõitsime Washingtoni, kuid lennuk jäi tund aega hiljaks. Niisiis kui me Washington DC lennujaama jõudsime, nägime me Morgantowni lennukit õhku tõusmas. Niisiis pakuti meile hotelli, kus saime süüa ning ööbida. See oli väga uhke Hiltoni hotell, kus oli suur spordisaal, bassein ja välibassein. Ma ei olnud üldse kurb, et me lennukist maha jäime.

Sündmusi koolist

Täna räägin huvitavatest sündmustest, mis meie koolis on hiljuti toimunud. Alustan pidžaama peost. Kõik lapsed said väikese teate  pidžaama peo kohta koolis. Kui sa tahtsid kanda pidžaamat, pidid maksma 20 kooliraha (Bobcat bucks). Kui ma reede hommikul kooli läksin, seisis meie kooli direktor, Mrs Collins uksel ja tervitas kõiki. Tavaliselt ta seda ei tee. Ja mis kõige imelikum, ta kandis samuti pidžaamat! Kuid ka paljud õpilased kandsid pidžaamasid. Ja juhtumisi ma kuulsin, kuidas direktor ja minu klassikaaslane rääkisid, kui ilusad pidžaamad mõlemal on. Selline oli üks minu jaoks kummaline sündmusi koolis.
Teine vahva üritus oli eilne lõkketuli (campfire). Algul arvasin, et see on kuhugi väljasõiduga matk, kuid hiljem selgus, et see toimus meie klassis. Tuled kustutati ära, õpilaste lauad lükati eemale, et klassi keskele tekkiks ring. 3 inimest klassist (mina kaasa arvatud) valmistasid ette magusad suupisted. Siis me istusime põrandal ringis ja rääkisime taskulampide valguses rahvajutte (tall tale). Iga laps, kes oli oma jutu ära lugenud, võis võtta endale 3 magusat suupistet. Mulle meeldis selle sündmuse puhul see, et klassis oli pime ja tekkis tunne nagu olekski looduses.

Korvpall

Täna käisime vaatamas esimest korda naiste korvpalli. Vastamisi olid WVU (West-Virginia University) tiim ja Depaul (Chicago). Meie olime igatahes WVU poolt! Mäng algas kella kolme paiku ja toimus Coliseumis. See on suur 14,000 istmega areen, kus peetakse kõiki mänge. Kui väljast on Coliseum väga võimas siis tegelikult on ta seest veel võimsamgi! Seal toimuski meie korvpalli mäng. Ja sissepääs oli täitsa tasuta ning igaüks võis sisse jalutada.

Selline näeb välja Coliseum väljast. Aga seest näeb ta välja selline:

 Kahjuks aga meie tiim WVU kaotas ja pidime morni tujuga koju minema. Kuid sellegipoolest oli tore näha seda mängu ja Coliseumi.

Sõbrapäev

Täna tähistatakse Ameerikas ja üle kogu maailma sõbrapäeva. Samuti tähistasime meie koolis sõbrapäeva. Välja nägi see selline, et päeva algul oli tavalised tunnid ja viimase tunni ajal oli siis pidu. Peole said tulla ka vanemad, kuna nemad pakkusid sööki. Söögiks oli jäätis erinevate kreemidega. Pidu oli tore ja lõbus.
 Kõik lapsed said endale ühe paberist kotti, kuhu igaüks poetas sõbrapäeva kaarte ja komme.
 See oli üpris üllatav, kui nägin, et minu kott oli ääreni asju täis!

Minu kommikoti sisu...

  Klassis, mina ja mu klassikaaslased avamas kommikotte.

Esimene sünnipäev Ameerikas

Pühapäeval, 5. veebruaril käisin ma oma klassiõe Presley sünnipäeval. Sünnipäev toimus Cheetlake spa&spordi keskuses, kus olid samuti väga suured golfiväljakud.

Kõige huvitavam osa selle kutse juures on arvatavasti kingitusesoov. Nimelt on kutse peale kirjutatud, et palun annetage raha Morgantowni loomade varjupaika. Selline asi näitab, kui sõbralikud ja hoolivad ameeriklased on! Sellist kogemust Eestis ikka ei juhtu. Aga edasi sünnipäevast siis. Algul kogunesime söögisaali ja me saime aega veeta kas korvpalli mängides või mägironides. Mägironimine nägi välja selline, et seal oli keegi profesionaal ja ta rääkis algul turvalisusest. Mõne aja pärast oli toitlustamine. Menüüs olid 4 erinevat sorti pitsa, coca-cola (kastis koos jääkuubikutega), krõpsud, jäätis ja küpsised. Need olid kõik väga head. Viimaks oli ujumine, mis osutus samuti väga toredaks. Samuti on haruldane asi Ameerikas saun. Eestis on kõik sellega väga harjunud, aga ameeriklased ei saanud väga aru, mis see on. Lisaks tavalisele saunale oli seal aurusaun. Ja kujutage ette, et need lapsed ei saanud aurusaunas hingata. Pärast poole sai üks poiss aru, et ta isegi saab hingata seal. Sellega oli ka sünnipäev lõppenud.


Natuke koolist ka siis! Mõni päev tagasi, sain ma valmis oma esimese kirjandi siin. Nimelt kirjandi teema oli "My Hero". Sa pidid valima endale ühe inimese, kes on sulle väga tähtis ja keda sa pead oma kangelaseks. Tegeleane võis olla ka selline, keda sa päriselt ei tunne (nt. Neil Armstrong). Õpetajale meeldis mu kirjand väga ja heade tööde eest antakse koolis selliseid kleepse (stickerseid). Neid on erinevaid värve ja sa saad osta nende eest erinevaid asju. Samuti saad sa sellega õpetajale maksta, kui sa näiteks kaotad mingi tähtsa paberi ära ja tahad uut. Jällegi üks asi Eestile õppimiseks!
Lisaks on koolil sponsorid, kes premeerivad tublisid õpilasi. Eelmisel nädalal juhtusin ka mind nende hulka ja sain jäätise kupongi, mille eest saab ühes kohvikus tasuta jäätise.

Ülemisel pildil näete minu Eesti valitsuse kirjandit ja alumisel pildil on kleepsud (all nurgas).

Minu inglise keelest

Täna tahaksin rääkida siis milliseid inglise keele oskuseid ikkagi siin vaja läheb.

  Esimesed päevad koolis olid suhteliselt arusaamatud. Ma ei teadnud, mida teha/öelda ja kuhu minna. Ma ei saanud aru õpilastest ega ka õpetajast ega ka ülesannetest, mida tuli täita. Kuid selline oli vaid esmakogemus esimesel koolipäeval. Järgmisel päeval oli juba kõik palju loogilisem. Ma sain aru, mis  toimub, ma sain aru millest räägitakse ja kuhu minema peab. Samuti hakkasin mõistma klassikaaslasi (natukene muidugi, kuna nende inglise keele hääldus erineb õpetajast). Esimesel nädalal käis ka üks õpetaja minu juures kelle eriala oli English as a Second Language ehk siis inglise keel 2. keelena. Tema juures pidin tegema testi mis koosnes 3 voorust, (hääldamisvoor, kirjutamisvoor ja siis veel paaride voor, kus ma pidin leidma igale sõnale paarilise. Näiteks cat ja kitten, white ja black). See kestis kokku umbes 30 minutit ja ta lubas, et annab paari päeva pärast tulemused minu kätte. Nii see ka oli. Minu tulemus oli natukene alla väga hea, see tähendas, et ma ei pea eraldi keeletundides käima. Niisiis super. Aga igatahes umbes 3 nädala pärast (praegusel hetkel) olen ma inglise keelega väga harjunud ja saan suhteliselt 80% kõigest aru. Vahepeal ütlen mõne sõnagi. Kui võrrelda matemaatika arusaamist esimese päeva ja eilsega siis on nagu reis ümbes maakera. Esimestel päevadel ei saanud sõnagi aru aga nüüd on kõik selge. Praegu oleme me matemaatikas murdarvude (fraction) juures. Täna sain ma ka esimese kirjandi (essey) valmis, mille hinne oli A.

See pilt on tehtud ülikooli raamatukogus.